Niisiis ma kasutasingi võimalust ja küsisin endale Frankile usaldatud koristaja ametikohta. Sõna koristaja tekitab tunde, et tegemist on mingi väga räpase tööga, kuid olenemata sellest, millist sõna ma kasutan, ei ole see töö üldsegi kohutav. Korra päevas pean koristama kööki ja vannituba ning korra nädalas pean ka maja tolmuimejaga üle käima. Tavaliselt ma saan poole tunniga hakkama, kuid kui ma tahan veidi tublim olla, siis võib ka rohkem aega minna. Selle eest saan ma päevas 1 tunnipalga lisaks ehk 180 lisakrooni päevas on vägagi motiveeriv. Kui keegi jättis mõne asja pesemata, siis tekitas Frank sellest suure probleemi (või läks koguni Julie’le kaebama), kuid minu jaoks ei ole raske pesta ka teiste nõusid. Peale esimest nädalat võin endaga rahule jääda ning mis siin salata – ka teised on mind kiitnud ning väitnud, et ma suudan maja paremini korras hoida kui Frank.

Kui mõne jaoks on koristamine väga räpane töö, siis ma küsin, kuidas hinnata põllul kanasõnniku loopimist? Farmerid otsustasid odavama lahenduse kasuks ning ostsid suure koguse sõnnikut, mida me nüüd põldudele laiali kanname. Õnneks ma olen pidanud „ainult” ühe korra sõnnikuhunniku otsas ronima ja (paljaste!) kätega sõnnikud ämbritesse kühveldama. Kes kanalas on käinud, teab ilmselt, et see on väga vänge haisuga sõnnik. Lisaks sulgedele ja muule jamale, ilmus välja hunnikust ka ühe kana jäänused. Tol päeval oli tuul ka tugev ning kui me põllu vahel ämbreid tühjendasime, puhus tuul osa sellest meile näkku. Ei ole ime, et osadel läks süda pahaks ning peale tööpäeva lõppu pidin korduvalt oma käsi pesema, et haisust lahti saada.

Kui ma õigesti mäletan, siis nägime vihma viimati kolm nädalat tagasi. Kes varem ei teadnud, siis on Austraalias väga tõsine mure joogivee pärast ja seda eriti suvel. Ka meil on tihti probleeme veega ehk seda lihtsalt ei ole. Seda otseses mõttes – üks kaev on juba kuivaks jäänud. Täna näiteks sain alles 2 tundi pärast tööpäeva lõppu pesema.

Viimasel nädalal on mu töötulemused väga head olnud ja ma olen nüüd Dawn’i heas nimekirjas. Ta võttis mind ära zucchini-meeskonnast ning usaldas mulle teistsuguseid ülesandeid – kui teised korjavad hommikul, siis mina sõidan autoga ringi, korjan ja viin ämbrid pakkelattu. Kõige kõrgem tase, kuhu tööline jõuda võib, on see, kui Dawn annab sulle (ajutiselt) telefoni, sest äkki on tal vaja just SIND kätte saada. Kui keegi arvab, et äkki ma olen lihtsalt nii kehv korjaja, et mind tuli meeskonnast kõrvaldada, siis ma võin uhkustada ja öelda, et Dawn pani mind täna pooleks päevaks kabatšokke korjama, samas öeldes, et tol päeval oli tal vaja häid korjajaid tööle panna. Uhkus aga ajab upakile ja ma tean seda ning seepärast pean ma vaeva nägema, et püsida heas nimekirjas.

Julie vestlused ja koolitused töötajatega on hakanud andma tulemusi ning zucchinid, mida me korjanud oleme, on palju parema väljanägemisega kui varem. Ma vist pole varem kirjeldanud, milliste kriteeriumite alusel me zucchinisid/kabatšokke/suvikõrvitsat korjame. Esindusliku välimusega kabatšokk on sirge, ühtlase läbimõõduga, ca 20 cm, korralikult taime küljest ära murtud ning ei tohi omada ühtegi kriimustust ja ka õis peab olema eemaldatud nii, et vili pole saanud kahjustada.

Ühel päeval kui Julie käis laos kõiki kiitmas, tegi Viljar nalja, et kuna tema polnud 3 päeva korjanud, siis ongi tulemused paremaks läinud. Ülemus ei saanud sellest naljast aru ning kaastöölised naersid, sest nende meelest esitaks Viljar selle naljaga oma lahkumisavalduse.

Nädal tagasi algas siin tööliste liikumine. Kahjuks ainult ühes suunas – farmi väravate suunas. Ainuke erand oli, kui paar päeva tagasi tulid tööle kolm uut eestlast (Urmo ja Viljari tuttavad), kuid nende töötulemused on suhteliselt kehvad ja tulevik ei tõota head. Kolmapäeval lasti keset päeva nagu muuseas lahti üks prantslane. Ta pidi lahkuma niikuinii paari päeva pärast ja ju siis tal polnud motivatsiooni enam väga pingutada. Eile, neljapäeval, kui ma olin majast väljas, tuli meile külla Julie. Kui ma tuppa astusin, sattusin kuulma osa seda kuidas ta vabandas, et ta pidi nad minema laskma. Keda vallandati? Urmo ja Viljar ning Dan (poolakas). Kui eestlased pidid lahkuma 5 päeva pärast, siis Dan lasti 2 nädalat varem lahti. Põhjuseks toodi, jällegi, et tööd pole piisavalt. Samal päeval, kui Frank lahti lasti, võeti tööle 2 uut inimest, siis praegusel juhul pole tõesti enam piisavalt tööd kõigile. Kuumus on teinud põldudele liiga ja isegi suhteliselt uued põllud ei kanna ka enam vilja.

Kui nemad kolm said ootamatult ebameeldiva üllatuse osaliseks, siis Toomas pidas vastu 6 nädalat ning lahkus täna ühe vähestena, keda isegi oodatakse siia tagasi tööle, kui soov peaks tekkima. Nüüd ma vähemalt tean, et mina ei informeeri neid, millal ma lahkuda kavatsen vaid teatan 3 päeva ette, nagu leping mind kohustab. Peale Julie lahkumist ning šoki möödumist algas järjekordne toiduvarude lõpumüük. Tundub, et päris kasulik on meile, kui keegi on sunnitud lahkuma.

Kui eelmine neljapäeva hommikul oli meid majas 12, siis tänaseks on meid alles jäänud 7: kaks eestlast, kaks inglast, kaks kanadalast ja prantslane. Naljakal kombel pole keegi oma toast välja kolinud ning jätkame samade toakaaslastega. Maja 4-st toas seisavad kaks tühjana, samal ajal, kui 2 ülejäänud tuba on ülerahvastatud – vastavalt 4 ja 3 inimest. Loomulikult annab tunda see, kui mitu inimest lahkuvad korraga. Maja on täna palju vaiksem kui tavaliselt.

Kohtud inimestega, saate sõpradeks ja lähete lahku teadmisega, et suure tõenäosusega enam üksteist ei näe - see teeb kindlasti kurvaks, kuid see ongi reisimise võlu ja valu.