Maailmaturnee

San Fransisco on tuntud oma künkliku maastiku poolest minu host pidi asuma just kõige kõrgema künka otsas. Oma kehva füüsilise vormi juures ja kõigi nende pampudega ülesronimine oli ikka väga kurnav. Õnneks leidsin ma Arturo maja ilusti üles. Viimase 4 päevaga olime sõitnud tuhandeid kilomeetreid ja seljataga oli mitu magamata ööd ja lühikese ajaga vahetus 3 ajavööndit. Olin väga kurnatud ning enne linna avastamist vajasin korralikku puhkust. Järgmisel päeval läbisin suure osa linnast jalgsi.

Õnneks ma olin hästi informeeritud ja teadsin, et kuigi tegemist on Californiaga, on San Fransiscos ilm küllaltki heitlik. Ka tol ajal oli seal sooja kõigest 15 kraadi. Linna kõige kuulsam vaatamisväärsus on Golden Gate Bridge. Jõudsin ühe silla juurde, mis tundus nagu see sild olevat, aga hall värv justkui ei klappinud. Oleksin ennast äärepealt väga rumalast küljest näidanud, kui tahtsin inimestelt küsida kas too kuulus sild on üle värvitud. Õnneks ma seda ei teinud. Selleks, et õiget silda näha, tuli mul jalutada oma 10 km. Lõpuks nägin veidi punast värvi paksu udu sees. Kuna SF asub ookeani ääres, on tavaline, et silla juures on nähtavus nullilähedane.

Kuna meie ühine autosõit oli läbi saanud, tuli mul leida võimalus Los Angelesesse saamiseks. Kõige lihtsam variant oleks muidugi buss, aga bussisõit oleks kestnud 10 tundi ja maksnud 40 dollarit. Teine võimalus oleks olnud hääletada, kuid kuna ma olen ostnud endale igasuguseid asju (on ju reisi lõpp!) ja nüüd mul on rohkem pagasit, oleks see olnud väga tüütu. Kõige lihtsam ja parem võimalus oli sõitu kellegagi jagada. Mul õnnestuski leida endale CS kaudu transport ja reede hommikupoole lahkusimegi LA suunas. Autos oli peale minu kontaktisiku - Franki - veel 3 inimest. Nad tulid SF-sse American Idoli saate proovikatsetele. Kuigi nad ei pääsenud esimesest voorust edasi, olid nad ikka rahul, et käisid vähemalt proovimas.

Kahjuks polnud meil aega, et sõita San Fransiscost mööda kuulsat ookeaniäärset maanteed. Niisiisi pidime leppima küllaltki igava kiirteega. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, saime kogeda ka California ummikuid. Reede südaööseks jõudsin Los Angelesesse. Ööbisin ühe tüübi juures, kelle kontaktid ma sain oma Washingtoni sõbranna käest. Hommikul läks ta aga jõusaali, aga tuli varakult tagasi, sest oli juhtunud õnnetus ja ta kops vajus kokku. Nüüd tuli tal kiirustada haiglasse.

Tundub küll väga imelik ajastus, aga eelmisel päeval tulime väga pöörasele ideele, et minna laupäeval Las Vegasesse. Kui alguses kavatsesin ma Las Vegast vältida, sest pole ju mõtet ronida kohta, mille jaoks sul raha pole. Selgus aga hoopis, et on võimalik veeta väga mõnus nädalavahetus Vegases ja seda küllaltki piiratud eelarvega. Niisiis Frank, kes pakkus mulle eelmisel päeval sõitu LA-sse, oli nüüdseks juba minu sõber ja kaaslane, kellega me suundusime reisile. Tegelikult tuli meiega kaasa ka üks tema sõber, mistõttu hotelli eest tuli mul maksta kõigest 20 dollarit.

Nalajakas mõelda, et ma polnud enne seda ööd üle aasta ööbinud üheski hotellis, kuigi ma olen kodust eemal olnud juba nii pikalt. Las Vegas oli midagi kirjeldamatut. Kogu põhitänav “The Strip” on täis uhkeid hotelle ja kasiinosid. Lisaks on võimalik leida seal ka tuntuid ehitisi nagu Vabadussammas, Eiffeli torn, püramiid, Sfinx, Disneyland jne. Igas hotellis asus vähemalt üks kasiino, kus alati võis kuulda inimeste rõõmuhüüdeid, kui nad olid just midagi võitnud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, et kõik need kasiinod olid avatud 24h. Franki jaoks oli see umbes 20. kord seal olla, kuid tema jutu järgi on ta näinud kõigest väikest osa sellest linnast. Kui laupäeva õhtu ja pühapäeva esimene pool oli väga tore, ootas meid ees kõige ebameeldivam osa - koju (LA-sse) sõit. Umbes 30 minutit pärast starti tekkisid suured ummikud ning kiiremini kui 10km/h polnud võimalik sõita. Meid ootas ees 300 km sõitu ja näha oli, et me jääme sinna veel kauaks. Võtsime aja maha ning läksime sööma. Kella 23 ajal oli liiklus küll veidi paremaks läinud, kuid jõudsime koju siiski alles kell 4 hommikul.

Las Vegases olles saatis mu LA host kirja, et tal tuleb operatsioonile minna, mistõttu ma ei saa tema juures enam olla. Õnneks oli Frank nõus mind enda juures majutama need viimased 3 ööd. Kui algselt oli mul plaanis LA-s veeta 4 täispikka päeva, oli mul aega selleks nüüd 2 päeva. Need, kes on seal käinud, peaks teadma kui meeletult suur see linn on ning autota pole seal võimalik liikuda. Tegelikult on ja nagu ma tõestasin, läheb aega “kõigest” 5 tundi, et 2 bussiga sõita Ida-Los Angelesest West Bevery Hillsi ja tagasi. Nimelt mul tuli minna oma asjade järgi ja need kõik Franki juurde tuua. Järgmise päeva veetsin rannas, kuid sinna jõudmiseks tuli mul kasutada 3 bussi ning see võttis kokku 3,5 tundi.

Tegelikult on seal väga palju bussi- ja rongiliine ja reisimine on teoorias lihtne. Minu bussid sõitsid aga kõigest 1-2 korda tunnis. Küllaltki vihale ajas see, et peale ühistranspordi mul ei õnnestunudki midagi näha ning lubasin endale, et see on viimane kord, kui ma ratasteta selles linnas olen.

Niisiis lõpuks siiski jõudsime ilusti Chicagosse, seda küll väikse hilinemisega. Minu host Paul ei olnud tol hetkel ainult kodus ja ma pidin liituma temaga ta kodu lähedal asuvas pubis. Pubis ootas mind 10-liikmeline seltskond, kes tähistasid omapärast aastapäeva. Nimelt Paulil ja ta sõpradel sündis 5 aastat tagasi ülikoolis traditsioon, mille käigus otsustati hakata väljas käima õlut joomas igal kolmapäeval. Tundub, väga uskumatu, aga tol päeval tähistati 260. järjestikust väljaskäidud nädalat. Neil olid tõesti ka väikesed erandid või omamoodi kiiksuga reeglid,  nagu et kui sa viibid kolmapäeval kuskil eemal, pead helistama oma sõpradele ja samal ajal õlut jooma.

Mu reis on läinud selles mõttes igavaks, et peale linnade ma midagi muud peaaegu enam ei näe. Samamoodi on Chicago ka üks suur linn, kuid nii nagu kõik suuremad USA linnad on see ka kindlasti väga omapärane ja eriline. Lisaks vaatamisväärsustega tutvumisele midagi muud väga põnevat ei teinud. Siiski mul vedas, sest just tol nädalavahetusel toimus õhu ja vee show. See tähendas seda, et USA demostreeris oma kõige uhkemaid lennukeid ja vaprad piloodid tegid õhus kõikvõimalikke trikke. Juba 2 päeva harjutati selle jaoks ning mitu tundi päevas tuli taluda kõrvulukustavat müra. Väga võimas tunne oli istuda Michigani järve ääres ja vaadata, kuidas USA hävitajad ületavad helikiirust ja tekitavad sellist müra, et ma tundsin, kuidas isegi niisama istudes mu keha värises. Samas oli veider, et kui sa kuuled lennukit ja vaatad selles suunas, on lennuk selleks ajaks  hoopis teises kohas.

Kuna reisiaeg hakkab otsa saama, tuli meil kasutada ära kõik 24 tundi ööpäevas, mistõttu Chicagost alustasime oma teekonda õhtul kell 6 ja järgmised päevad ja ööd me ainult sõitsime. Chicagost liitusid meiega 2 tüüpi CS´st, kes soovisid meiega San Fransiscosse jõuda. Kuna ees ootas väga pikk sõit, tuli 4 peale kütust osta väga palju soodsam. Mina sõitsin esimese osa, kuni kella poole nelja ajal oli mul ainult üks silm lahti ja ma ei suutnud enam jätkata. Oli aeg vahetus teha ja minu kord magada. Hommikul tegin silmad lahti müra peale, mida tekitas auto. Kogu selle reisi jooksul on auto kõvasti vatti saanud ja nüüd hakkasid ilmnema esimesed tõsised probleemid. Sellegipoolest jõudsime oma esimesse sihtpunkti - Mount Rushmore´i.See koht on eelkõige tuntud oma vaatamisväärsuse poolest - 4 USA presidendi (G.Washington, T.Jefferson, T.Roosvelt ja A.Lincoln) skulptuurid on jäädvustatud sinna mäe otsa. Vaatepilt oli uhke, kuid siiski üle mõnekümne minuti pole seal midagi muud teha. See on tegelikult koht, mille võiks vabalt vahele jätta.

Tegelikult siiski mitte. Mind üllatas väga, kui omapärased need põhjaosariigid on. South Dakotas nägin ma vist rohkem mootorrattureid, kui varem terve oma elu jooksul kokku. Kõik linnad vist elatusidki nendest, sest igal pool olid sildid, mis kutsusid neid külastama. Lisaks oli nendes piirkondades ka tugev rodeokultuur. Kahjuks meil ei olnud võimalik seal rohkem aega veeta ning ees ootas sõit Denverisse.

Colorado osariigi pealinn on küllaltki populaarne sihtkoht, kuid minu jaoks oli juba ammune unistus külastada Denverit. Põhjus on lihtne, kuid mõne jaoks võib-olla tobe: minu lemmik hokimeeskond Colorado Avalanche tegutseb just seal. 15 aastat pidin olema selle võistkonna fänn, enne kui sain oma “Mekat” külastada. Loomulikult oli nende spordihall minu esimene sihtpunkt ja 1,5 tunnise tuuri käigus õnnestus mul näha väljakut, riietusruume, vip-loože jne. Kuna sama halli jagavad nii hoki-, korvpalli- ja lacrossi meeskonnad, õnnestus meil kohata ka Denver Nuggetsi korvapallureid, kes tegid seal just trenni.

Esmaspäeva õhtul jätkus meie teekond lääne suunas ja jällegi ootas meid ees öösõit. Seekord olin värskem ja minu sõidutunnid olid südaööst kuni kella 4-ni. Kokku magasin ma tol ööl kõigest 2 tundi ja ma ei näinud võimalust, et ma saaks kuidagi ka järgmine päev magada, sest olime jõudnud Yellowstone´i. Ei ole ime, et see paik on maailmas üks populaarseimaid turististide sihtpunkte. Kõik need geisrid, kosed, jõed, maastikuud, metsloomad, mudavulkaanid, kuumaveeallikad jne teevad selle paiga väga eriliseks. Võib ette kujutada, millist häbi pidime tundma, kui läksime infopunkti ja küsisime, mida me võime külastada seal 1 päeva jooksul. Loomulikult naerdi meid välja ja öeldi, et 1 päeva jooksul ei ole võimalik tervet parki külastada. Kuid meil tuli seda teha ja kuigi me jätsime suure osa vaatamisväärsustest vahele, nägime suuremad ja uhkemad paigad ära. Yellowstone on tuntud  karude poolest, keda sealsed turistid tihti kohtavad ja ka teinekord nende ohvriks langevad. Meie kahjuks ei kohanud ühtegi. See-eest nägime sadu piisoneid. See meenutas Indiat, sest nagu seal on lehmad pühad loomad ja liiklus jääb seisma, kui lehmad teed ületavad, oli ka Yellowstone’is mitmed teed piisoneid täis ja politseil tuli isegi kohale tulla, et neid minema ajada.

Pärast Yellowstone´i külastamist sõitsime järgmised 17 tundi ja lõpuks olimegi jõudnud tagasi Californiasse Vaikse ookeani äärde. Jõudsime San Fransiscosee ja see linn jäi ka meie roadtripi viimaseks sihtpunktiks. Kokku olime 1 kuu ja 2 nädala jooksul maha sõitnud enam kui 17 000 km.

Niisiis pärast Niagara Fallsi külastamist startisime Usa suunas. Niagara jõgi on selles piirkonnas nende kahe riigi vaheliseks piiriks, mistõttu Ameerikasse sisenemiseks tuli ületada sild. Teisel pool jõge aga ootasid piirivalvurite putkad ning kui lõpuks meie kord kätte jõudis, sõitsime ka meie neist ühe juurde. Eeldasin, et Kanada piir USA-ga saab lihtne olema ning pärast mõne küsimuse vastamist saame oma teekonda jätkata, aga nii see ei olnud.

Alguses tundus, et kõik läheb hästi ja peale küsimuste nagu “kus te Kanadas käisite ja mida tegite” meilt midagi ei küsita. Varem jäi mul mainimata, et meiega oli kaasas üks ameeriklanna, keda me sõidutasime suure ringiga Bostonist Chicagosse. Siis algasid küsimused, et miks eestlane, prantslane ja ameeriklane koos reisivad ja kuidas me üksteist tunneme. Üks küsimus oli Estherile, et kas ta tunneb a la Clint Browni. Siis küsis piirivalvur rohkem G USA-s viibimise ja auto päritolu kohta. Veidi hiljem palus ta auto võtmeid ja kontrollis meie taga olnud pagasit. Järgmisel hetkel aga ilmusid välja veel 2 suurt meest ja tundus, et tegemist on arreteerimisele väga sarnase protseduuriga. Nimelt meid piirati ümber, paluti meil autost väljuda ja kõik oma asjad, eelkõige mobiilid, autosse jätta. Siis eskorditi meid seal asuvasse hoonesse ja meie auto konfiskeeriti. Ei osanud üldse ette ka kujutada, milles probleem on ja mis meiega nüüd tehakse. Kuid usutavasti oli mingi probleem autoga  - äkki eelmine omanik oli tagaotsitav mõrvar?

Niisiis istusime kolmekesi seal ja meie „rõõmuks” tuli lisaks meile ka veel teisi inimesi, kelle tausta sooviti rohkem uurida. Kes viidi teisele korrusele, tulid enamasti tagasi trahvikviitungid näpus. Üks meesterahvas viidi eraldi kõrvalruumi. Lõpuks, kui meie passe uurima hakati, kuulsin kaugelt kuidas minu nime mainiti ja siis arvutis 4 tüüpi korraga vaatasid eeldatavast nimekirja kohtadest, kus ma olen selle (rõhk on just sõnal sellel) passiga käinud. Colombia, Ecuador…oli see mida kuulsin, millele järgnesid ahhetamised ja ohhetamised.

Lõpuks kutsuti meid sinna ja hakati taas esitama küsimusi. Jällegi viimased küsimused olid G-le ja tunti huvi tema ja auto vastu. Lõpuks selgus, et kuna ta oli eelnevalt tudengiviisaga riigis ja nüüd turistiviisaga, uuriti, kuidas tal õnnestus auto osta. Nimelt turistiviisaga riiki külastajatel ei ole võimalik autot osta, sest neil puudub alaline elukoht, kuhu pole võimalik trahvikviitungeid saata. G aga ostis ja registreeris auto veel siis, kui ta turistiviisa kehtis. Igal juhul lõpuks kui nad leidsid, et pole meid vaja enam kauem kinni hoida, lasti meid minema.

Minul isiklikult ei ole mingeid etteheiteid, sest ma olen näinud igasuguseid tasuta ja tasulisi piiripunkti ja see, et nad soovivad riiki sisenejaid põhjalikumalt kontrollida, on täiesti normaalne. Nad olid isegi küllaltki viisakad ja kui üks neist käskis meil tagasi istuda, lisas teine tüüp juurde sõna „palun”. Tundus, et meie asju ei otsitud läbi autos, küll aga selgus, et nad olid vaadanud meie pilte fotokates ning eeldatavasti lugenud ka sõnumeid telefonis.

Olime küll jäänud oma ajagraafikust maha, jõudsime siiski veel samal päeval Chicagosse.

Pärast New Yorki ootas meid ees Boston. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult see linn ei tundunud mulle väga ahvatlevana, sest ma ei näinud võimalust, et Boston suudab pakkuda midagi, mis saaks vastu NY-le. Kuigi linnas puuduvad (maailma) tuntud vaatamisväärsused, on see siiski tuntud ülikoolilinnana ja ka paigana, mis mängib väga suurt rolli USA ajaloos.

Boston on Couchsurfingus esindatud väga suuresti, kuid kui ma saatsin välja 16 kirja, sain kõigest 6 eitavat vastust ja 10 vaikivat vastust. Õnneks aitas mind välja minu Washingtoni host, kelle sõber oli mind nõus majutama 3 ööd. Nii Brendan kui tema tüdruk Muska ei ole CS-s, olid nad sellest ideest väga vaimustuses. Nendega oli mul väga huvitav koos olla, sest ma sain teada, kuidas elavad tudengid Bostonis ja lisaks veel, mis tunne on olla tüdrukul, kes tuli 5-aastasena Afganistanist USA-sse.

Linnades, kus pole erilisi vaatamisväärsusi, saab parima ülevaate, kui lihtsalt sihitult ringi jalutada. Nii nägin ma ära suure osa südalinnast, kuid too päev jäi ootamatult lühemaks, kuna algas tugev vihmasadu. Teine viis linna näha on osta spetsiaalne ekskursioon. Mina saingi osa ühest 90-minutiliselt Vabaduse-tuurist, mille käigus jalutasime läbi mitmed ajaloolised paigad. Aja jooksul olen ennast väga hästi kurssi viinud USA ajalooga, kuid selle ekskursiooni jooksul kuulsin palju uut ja huvitavat Bostoni Teepeo kohta ja kuidas Ameerika revolutsioon alguse sai.

Kõige parem päev oligi reede, millal ma nägin kuidas ilusa ilmaga on tulnud välja nädalavahetuse algust nautima. Võib-olla Bostoni südalinn ongi siiani nähtud USA linnadest kõige elavam. Tol õhtul käisime sööma rahvarohkes Itaalia linnaosas. Boston on väga rahvusvaheline linn, kuid eelkõige on see tuntud iiri juurte ja ajaloo poolest. Iga kuues inimene on iiri päritoluga. 17. sajandil Uus-Inglismaale jõudnud uute asunikega laev Mayflower, märgib aega, mil kogu see piirkond täitus uute asunikega. Ma tundsin huvi, miks inimesed otsustasid tulla just siia, kus talved on väga karmid. Selgus et Põhja-Virginia suunas teel olnud Mayflower jäi hoovuste kätte, mistõttu esimesed asunikud saabusidki USA kirdeossa.

Laupäeva lõuna ajal saime G juures kokku. Tema Bostoni kodu oli ülikooli ühiselamus, aga mitte sellises, mida me oleme harjunud Eestis nägema. Kuigi ma ei ole ole väga palju eesti tudengitel külas käinud, aga ilmselt on väga raske sellisele majale vastu saada. Tegemist oli 5-korruselise hoonega, mille esimesel korrusel asusid elutuba ja söögisaal. Keskel asus väga lai trepp ja igal korrusel võis näha avatud ustega tudengite tube. Selline planeering jättis mulje, et väga raske on seal rahu ja privaatsust nautida. Kuigi seal võis vabalt elada 20-30 tudengit, tundus, et neil on kõigil midagi ühist – neile meeldib koristada ja mitte pidu pidada. Või tegelikult vastupidi, sest igal pool, kuhu ma vaatasin võisin näha pudeleid ja prügi. Kahjuks ei olnud tol hetkel fotokat käepärast.

Laupäeval viis meie sõit läbi järgmiste osariikide ning viimane nendest - Vermont - oli juba järjekorras number 22. Nagu ma varem kirjutasin, on maanteedel autode kiirused väga suured ja pikivahed väikesed. Teel Kanada suunas pidurdasid meie ees kaks autot küllaltki äkki ja kuna G jättis pidurdamise viimasele hetkele, pidi meie taga olev auto pidurid täiesti põhja vajutama. Ma mäletan nii selgelt veel, kui ma peeglist nägin, kuidas meie taga olev sinine auto pidurdas ja tagumine valge auto sõitis talle korralikult sisse. Olime osaliselt süüdi avarii põhjustamises.

Kui me alustasime sõitu Washingonist, paistis, et ees ootavad jubedad 240 miili. Kuigi ei olnud veel tipptund, oli liiklus teed autosid pungil täis, mistõttu esimese 2 tunniga liikusime kõigest 40 miili (64km). Muidugi venis kohalejõudmine veelgi, sest meie eesmärk oli vältida maanteid, mille eest tuleb maksta (siiski pidime maksma 2 dollarit maanteel ja Brooklyn´i sisenemisel 8). Kes veel ei tea, siis Couchsurfing pakub palju lisaks öömaja leidmisele ka muid võimalusi nagu näiteks kaasreisijate otsimiseks. Too ots oligi esimene kord, kui meiega tuli kaasa keegi kolmas. Oleme ausad - kütusekulude jagamine kolme vahel on ikka etem.

NY´i(New York) jõudes olin mina roolis ja linna saabumine oli ekstra raske just minu jaoks. Kuidas sa suudad 270 kraadiseid pöördeid teha, kui kaugelt paistavad NY´i tuled. Öömaja leidmisega mul raskusi ei olnud, sest seal elavad minu kaks õde, kellega ma suure aja viimasest nädalast koos viibisin. Kohtuda oma pereliikmetega võis vabalt olla minu USA reisi parim osa, aga ma ei hakka sellest blogis pikemalt kajastama.

Mu õde elab Brooklyn´is Brighton Beach´il. See on tuntud kui Väike Odessa ja seal on maailma suurim vene kogukond väljaspool endise Nõukogude liidu alasid. Tuli meelde aasta tagune elu Eestis - barankad, keefir, must leib, pelmeenid, tatrapudru jne. Kõik need, mida ma viimati nägin 14 aastat tagasi. Siiski erinevalt Eestist on Brighton´il suur osa poesiltides kirillitsas.

Kõige parem võimalus New Yorgiga tutvust teha on lihtsalt seal ringi kõndides. Ma võtsin esimesel päeval ette võibolla liiga suure tüki ning kõndisin Central Park´i juurest lõunasse, siis tagasi ja üle Brooklyn´i silla ja ka veidi Brooklyn´is. Muuhulgas tavalisele NY linnaelule nägin Wall Street´i ja langenud WTC tornide asemele kerkivat uut pilvelõhkujat. Pühapäeval kohtusin oma eesti sõpradega - Laura ja Siimuga, kes on ka ümbermaailmareisil (http://laurajasiimureis.com), kellega marssisime taaskord suure osa Manhattan´ist läbi.

Laupäeval otsustasin külastada NY kõige kõrgemat pilvelõhkujat - The Empire State Building´ut. Aga ma tegin oma ajaplaneerimises väga suure vea. Ma soovisin 86. korrusele jõuda päikseloojanguks (ca 20:15) ja kui ma jõudsin sinna veidi enne 8, jõudsin üles alles veidi enne 10 õhtul. 20 dollari eest sain küll uskumatu vaate osaliseks, kuid see-eest kulus mul üles ja alla saamiseks 3 tundi! See oli ka põhjuseks, mis ma ei olnud järgmine päev väga elevil, et järgmine päev Statue of Liberty´t külastama minna. Selle asemel, et turistidega sabas seista, otsustasime pigem istuda pargipingil ning nautida seda hiigelkuju kaugelt.

Ma ei tea kas statistiliselt on NY linn, kus on kõige rohkem pilvelõhkujaid või ei, on siiski raske ette kujutada, et kuskil on neid veelgi rohkem. Selle asemel, et kõndida tänaval ringi pea kuklas, pidevalt üles vaadates ja teiste inimestega kokku põrgata, leidsin uue reisistiili - mõnusalt autos istuda ning avatud katuseluugist vaadata sadade meetrite kõrgusele ulatuvaid hooneid.

New York´i puhul langesin sama pettumuse osaliseks nagu seda ka Kairos (Sfinx oli palju väiksem, kui ma seda ootasin). Samamoodi on filmide vahendusel jäänud mulle mulje, et NY on täis otseses mõttes pilvi lõhkuvaid hooneid, siis tegelikult ei olnud need siiki NII kõrged. Tegeikult on see täiesti ebaoluline märkus, sest siiski ükski linn maailmas ei saa vastu New York´ile.

Need päevad linnas tõestasid, et kõik, mis NY kohta räägitakse on tõsi. Kell 2 öösel linnas ringi sõites ja ummikutes olles võib tunnistada, et see linn ei maga kunagi. Põhimõtteliselt kõik kohad maailmas, mida ma külastanud olen, on kõik pandud New York´i. Selles linnas on võimalik leida inimesi igast maailma nurgast ning samas ka ära proovida maailma kõik köögid. Kuigi tänavatel viibivatest inimestest suur osa on turistid, on linnas kõigil nii kiire, et pole oodata valgusfooride rohelist tuld ning teed ületatakse igal ajal ja igalpool.

Kolmapäeval ootab meid ees Boston ja siis juba riik number 52. Kuigi ma nägin New York´is küllaltki palju, tuleks siin olla palju kauem, et täielikult sisse elada ja osa saada sellest, mida pakub see fantastiline linn. Õnneks mul on mitu põhjust, miks siia varsti tagasi tulla.

Pärast Miamit veetsime 2 ööd Põhja-Carolina pealinnas Raleigh’s, kust esmaspäeval suundusime edasi DC-sse (Washington DC). Sisenesime linna Virginia poolt ja tundus päris ebareaalne näha esimest korda Pentagoni ja Kapitooliumit. Tee minu hosti juurde viis läbi linna, mis andis võimaluse kohe veidi DC-d näha. The Mall (hiljem kirjutan, mis see on) oli paksult rahvast täis (hiljem selgus, et seal oli filmiõhtu) ning mujal oli näha inimesi niisama sooja suveõhtut nautimas.

Õnneks on DC küllaltki pisike ja mõne miili kaugusel linna südamest elas minu host Ashley oma majakaaslastega. Vist esimest korda üle pika aja pakub minu host blogi jaoks palju kirjutamismaterjali. Kuna Washington on USA pealinn, on linnas väga palju tähtsaid poliitikuid ja nende abisid. Kui USA kõige tähtsam tegelane on president, siis tähtsaimad võimuorganid on Senat ja Esindajatekoda. Igast osariigist valitakse senatisse 2 senaatorit (kokku on neid siis 100), siis Esindajatekotta pääsevad liikmed vastavalt osariigi rahvaarvule. Kui California osariigist valitsakse iga 2 aasta tagant 12 esindajat, siis Arizonast 3. Ashley töötabki ühe Arizona esindaja büroos. Naljakal kombel võrdlesin ma teda Reese Witherspooniga filmist Legally Blonde 2 (võrdlus on küllalki õige), siis võisimegi järgmisel õhtul seda filmi telekast näha.

Juba esimesel õhtul läksime avastama öötuledes pealinna. Kõige tähtsamad hooned ja muuseumid asuvad linna südames üksteisele küllaltki lähedal. Linna kõige tähtsamaks ehitiseks on Kapitoolium (või siiski äkki Valge Maja?), selle ees on mitmeid kilomeetreid pikk park – The Mall ja teisel pool vaatab vastu Lincolni Memoriaal. Nende hoonete vahel on mitmeid mälestusmärke (Vietnami sõja, II maailmasõja mälestusmärk) ja ka näiteks linna kõrgeim ehitis – 70 meetrine Washingtoni monument. Ega ilmaasjata ei nimetata DC-d monumentide linnaks.

Pärast esmast tuuri oli Ashley’l pakkuda mulle veel midagi – tema büroo üks intern oli nõus tegema mulle Kapitooliumit tutvustavat tuuri. Kapitoolium on siis see, kus asuvad Senat ja Esindajatekoda. Mulle pakub Ameerika ajalugu väga palju huvi, mistõttu mulle meeldis väga näha Kapitooliumit. Lisaks nendele paikadele, kus oli palju turiste, viis too intern mind ka Esindajatekotta. Tol hetkel toimus küll istung, kuid väga palju esindajaid ei olnud kohal. Sinna pole väga raske saada, aga tavaturistil otse tänavalt pole võimalik sinna ka jalutada. Uhkustamiseks võin veel lisada, et kasutasime maa-alust tunnelit, mis ühendab Kapitooliumit ühe osariikide esindajate büroohoonega (sinna loomulikult ei pääse tavaturistid).

Kahjuks pole kahe päevaga võimalik kõiki vaatamisväärsusi linnas külastada, rääkimata siis muuseumidest. Ma otsustasin külastada teisipäeval holokausti muuseumit ja kolmapäeval Ameerika ajaloo muuseumit ja ka Loodusloomuuseumit. Viimase külastamiseks on vaja vähemalt 5-6 tundi, mispärast ma ei hakka üldse mainima, kas ma jõudsin midagi üldse 1 tunniga seal näha.

Järgmine Idaranniku linn on Baltimore, siis Philadelphia, kuid nendes me kahjuks ei peatu. Lühikese peatuse teeme siiski New Yorgis. Kas 7 päeva on lühike või pikk peatus NY jaoks?

Tore on alustada uut nädalat uues linnas. Julio korter oli vapustav –lisaks sellele, et ta elas Miami kesklinnas, oli tema torn üks osa suurest hoonetekompleksist, kus asus ka üks uhke hotell. Väga luksuslikku elu elasin sel nädalal. Kõigele lisaks oli seal ka vägev bassein, mis pani mind mõtlema, kas üldse tasub linna vaatama minna või veeta terve nädal basseini ääres.

Loomulikult ma seda ei teinud ning nägin ikka piisavalt linna ka. Esimene kord, kui ma üksinda linna peale läksin, ei saanud ma fotokat käest kordagi ära panna, sest ma nägin nii palju vapustavaid asju, mida ma soovisin jäädvustada. Lisaks kesklinnale on Miamis ka muidugi South Beach, mida ei saa jätta külastamata. Kui mõned kümned aastad tagasi oli see veel Miami kõige ohtlikum linnaosa, kus elasid narkodiilerid, siis nüüdseks on South Beachist kujunenud tõeline turistide meka. Ilusad art deco stiilis hooned, lugematul hulgal söögikohti ja ööklubisid ning kilomeetreid valgeid ilusaid liivarandu. South Beach meenutas mulle Rio de Janeirot, kuid pean tõdema, et Miami rannad jäävad siiski Rio omadele alla.

Miami teeb eriliseks see, et ligi 60% linlastest on latiinod, enamasti Kuuba päritolu, mis meeldib mulle väga. Kui minu eelmine lemmiksihtkoht oli Barcelona (oli hetk, kus ma olin seal rohkem käinud kui Tartus – 6 korda), siis nüüd on selleks Miami. Kui Kataloonia pealinn saab minult 9 tärni kümnest, siis Miami saab 10. Ma tean väga hästi, mis on selleks viimase tärni põhjuseks, kuid selle jätan ma praegu enda teada. Õnneks on Eestist küllaltki lihtne ka Floridasse tulla, mistõttu usun, et mitmed puhkused tulevikus veedan ma just siin. Tegelikult 2008. aastal ma võitsin olümpiateemalise ennustusmänguga 4 täisreisipaketti Miamisse, kuid tol ajal pidin ma selleks suureks reisiks raha säästma ning otsustasin selle võidu rahaks teha. Nüüd aga tasus see ootamine ennast ära.

Lisaks Miamile on Floridas suurel hulgal muidu kohti, mida tuleks külastada. Mul õnnestus käia ka Florida Keydel ja Everglade’i looduspargis. Kolmapäev ja neljapäev oligi meie jaoks päevareisideks mõeldud. Kõigepealt võtsimine suuna Kuuba suunas. Keyd on Floridast lõunas asuvad saarekesed, mis on ühendatud sildadega ning Miamist kõige kaugemasse tippu – Key Westi sõitmiseks tuleb läbida 240km. See sõit oleks ennast täielikult ära tasunud, kui ei oleks olnud Bonnie’t tulemas. Bonnie on/oli nimelt troopiline torm, mis Mehhiko lahelt võttis suuna USA suunas ning reedel möllaski Miamis. Selle tulemusena oli merevees liiv üles keerutatud ning nähtavus minimaalne. Me ostsime snorgeldamisvarustuse isegi ära, et avastada meres, et põlvini vees pole võimalik isegi oma varbaid näha. Fail öeldakse selle kohta. Siiski oli ilm ilus, sõit sinna väga uhke ning meil õnnestus nautida mõned tunnid paradiisis olemist.

Järgmisel päeval külastasime veidi lähemal asuvat Everglades’i loodusparki. Tornaado hooaeg on juunist novembrini, mistõttu on see siin sellel ajal vihmaperiood. Ma ei tea, kuidas seal vihmaga lood on, aga Miamis küll ei sadanud oluliselt. Siiski ookeanilt tuli pidevalt pilvi, mille tõttu võis ette tulla olukordi, kus päeva jooksul sadas paar korda ja seda ainult tänu ühele pilvele ja seda ka kõigest alla 5 minuti. Olenemata vihmaperioodist olid mitmed looduspargid avatud ja saime näha sealset loodust ja loomastikku. Kui soov on näha madusid, erinevaid vee-elukaid, pantreid ja krokodille, on see koht, mida külastada. Everglades on üks suur märgala, kus looduses liikumiseks tuleb kasutada mingisuguseid veesõidukeid. Ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetada, aga sõna mootorpaat, annab ettekujutuse, kuidas me seal saarte vahel liikusime. Kõigepealt külastasime ühte paika, mille nimi on „10 000 saart“. Kas keegi luges tõesti kõik need saared üle ja kas seal on tõesti 10 000, mitte 9999 saart, pole minu asi välja selgitada. Meie ei olnud õnne, et näha mõnda kiskjat või madusid, aga see-eest kohtasime mitmeid alligaatoreid. Kui me olime väga põnevil, kui need kurjad loomad meie paadi ümber tiirutasid, puhkes üks tüdruk meie sõidukis nutma, sest ta kartis nii väga alligaatoreid. Kuigi seal oleks väga palju muid reise, mida ette võtta, piirdusime meie selle ühe sõiduga.

Ma pole vist varem kirjutanud USA hindadest. Nüüd kui oleme läbi käinud 12 osariiki, oleme näinud, kuidas kütusehinnad varieeruvad 3,2 ja 2,3 dollari vahel. See hind on aga 1 galloni kohta. „Meie keeles“ tähendab see, et 1 liiter maksab 7,2-10,1 krooni vahel. Kõige kallim oli Key Westis, aga see on ka loomulik,sest see on nii eraldatud paik. Teine asi, mida pole võimalik märkamata jätta, on see, et enamus hindu, ei sisalda käibemaksu. Ehk kui sul on taskus 99 USA senti, siis sa ei saa selle eest endale lubada seda, mida reklaamitakse 99 sendina vaid kassas tuleb sul tasuda 1,06 (lisandub vist 6%, kuid see võib olla erinev sõltuvalt osariigist). USA-s on kohustuslik jätta igas söögikohas jootraha 15-20%. Mulle ei meeldi see üldse, sest mina pean jootraha pigem preemiaks, mille teenindaja peab välja teenima. Isegi ühes Miami ööklubis küsis wc-s olnud „paberiulataja“ jootraha. Ta ei küsinud viisakalt, vaid pani käe ette, kui ma väljuma hakkasin. Peale seda ei julgenud ma enam tualetti külastada, sest 1 dollar korra eest oleks päris kulukaks läinud. Õnneks Julio õpetas mind, et ainult turistid jätavad raha, kuid kohalikud saadavad need tegelased kohe pikalt.

Ühes teises meelelahutusasutuses juhtus naljakas intsident, kui baarman küsis, kust ma pärit olen. Ma vastasin nagu ma alati seda teen – Põhja-Euroopast, Eestist. Ta vastas selle peale, et ta on Leedust ning naeris ja ütles:“Põhja-Euroopa…jajah.“ Tore kuju oli ja ma rääkisin temaga veel mitu korda tol õhtul juttu, isegi hoolimata sellest, et järgmise vestluse ajal nimetas mind lätlaseks.

Blogi kirjutamise ajal sai meil täis 5000 miili (8000km). Pärast Idarannikut ja Kanadat liigume tagasi Californiasse. See peaks olema teine 5000. Kui praegu oleme autos reisinud 2,5 nädalat, siis reisi teine osa peaks olema rahulikum ning 4 nädala pärast oleme tagasi Läänerannikul. Järgmised 2 ööd veedame Põhja-Carolinas, kus G sõber ravib meie autot. Autol ei ole ilmnenud mingid ootamatuid probleeme ja see on lihtsalt võimalus meie autot paremaks muuta. Äkki õnnestub meil ka AC tööle saada…

25. juuli tähendab muuhulgas seda, et jooksma hakkab viimane kuu, sest 25.augustil istun Los Angelesis lennuki peale ja alustan oma mitmepäevast sõitu tagasi koju Tallinnasse.

PS. Senini läbitud USA kaarti võib näha järgneval lehel - http://maps.google.com/maps/ms?hl=en&ie=UTF8&msa=0&msid=106696595212510175260.00048b28bd6b8f6580396&ll=31.503629,-98.701172&spn=38.982465,73.564453&z=4

Pärast Austinit kohustas ajakava meid veetma 5 päeva New Orleansis. Kuid enne seda külastasime nagu muuseas tee peale jäänud NASA kosmosejaama Houstonis. Tegelikult me alahindasime seda vaatamisväärsust ning kahjuks ei saanud me endale lubada rohkem kui 2-3 tundi, kuid oleksime pidanud seal veetma vähemalt pool päeva. Nende paari tunni jooksul nägime nii mõndagi huvitavat – kosmosesüstikutest kuni Star Warsi tegelasteni. Nüüd on mul vähemalt ette näidata pilt vandenõuteoreetikutele, kes ei usu et ameeriklased käisid 69. aastal kuul või üldsegi ei usu, et seal on käidud. Nimelt palju on küsimusi on tekitanud pilt, kus USA lipp on püsti väga kahtlaselt. Galeriist on näha, et nende katsejaamas on püsti ka üks selline, mis ei paista alluvat ühelegi füüsikareeglile.

Sinna teel olles valisime kogemata vale tee ning sattusime NASA väravate ette ning kui poleks olnud turvakontrolli, oleksime avastanud ennast paigast, kuhu tuleb iga päev tööle enam kui 14 000 inimest.

New Orleansi jõudsime pimedas ja kuna teadsin, et tegemist on USA ühe ohtlikuma paigaga, proovisime olla ettevaatlikumad. See linn oli esimene paik, kus me G-ga eraldi hostide juures ööbisime. Tema majutus asus aga veidi kõrvalisemas paigas, mistõttu jättis see veidi ohtliku mulje. Seal viibitud aja jooksul ei paistnud NOLA (New Orleansi puhul kasutusel olev lühend. LA on lühend Louisiana osariigile) silma paigana, kus võiks nii ohtlik olla nagu meedia kirjutab. Aga arvatavasti äärelinnades, kus elavad vaesemad inimesed, kes tegelevad narkokaubandusega, võib olla küll väga ohtlik.

Ma ei usu, et kuskil USAs võib leiduda teist seesugust linna nagu NOLA. Linnal on väga pikk ajalugu. Kuna linn oli Prantsusmaa ja Hispaania asumaa, on seal esindatatud ka mitmed erinevad kultuurid. Louisiana, eriti see linn, peaks olema ainuke koht USA-s, kus ameeriklased räägivad prantsuse keelt.

Linna südameks võib pidada French Quarterit, kus pidevalt toimub midagi. Prantsuse kvartal on sobivaim koht, kui on soovi nautida omapärast arhitektuuri, kuulata NOLA-le iseloomulikku jazzi või lihtsalt nautida ööelu kümnetes erinevates baarides/pubides/ööklubides. Võib-olla kõige nauditavamaks oligi minu jaoks sealne arhitektuur. Linnale iseloomulikke maju nimetatakse shotgun (eesti keele kaheraudne püss) majadeks. Kõik need majad on väga kitsad, kuid väga pikad ja kõik toad on ühendatud, mistõttu wc külastamiseks tuleb kõikidest tubadest läbi marssida. Kui minu host Zack elas French Quarteris väga uhkes (kuid ajaloolises) majas, sai G nautida shotgunis elamise võlusid.

Zack, tema vend ja nende sõbranna olid mulle väga headeks giidieks ning näitasid mulle peaaegu kõike, mida seal näha võis nii lühikese ajaga. New Orleansi ajaloo üks kurvemaid peatükke on 2005. aastal linna tabanud orkaan Katrina. Kuna French Quarter asub muust linnast veidi kõrgemal, ei kannatanud see osa nii väga üleujutuste tõttu. 2005. aasta augustis evakueeriti kogu linn 5. kategooria orkaani eest. Orkaan põhjustas aga linna tammide purunemise ning suurem osa linna jäi vee alla. Hukkunud olidki enamasti vaesed inimesed, kellel polnud võimalik linnast lahkuda. Me rääkisime mitu päeva sellest orkaanist, kuid parema pildi sain ette siis, kui käisime külastamas maju, mis olid veel 5 aastat hiljem samasuguses olukorras nagu päev pärast orkaani. Zacki sõnul käibki praegu aktiivne linna ülesehitus, mistõttu seal elamiseks on väga põnev aeg. Kui rahvaarv langes 200 000-le, on nüüd juba elanikke ligi pool miljonit.

Pühapäev oli aga järjekordselt päev, mis meil tuli autos veeta. 860 miili (ligi 1400km) eraldab New Orleansi Miamist. Lisaks sellele jõudsime ka uude ajavööndisse (USA-s on üldse 4 ajavööndit, kui mitte arvestada Alaskat), mistõttu kaotasime lisaks veel tunni. Nagu ma eelmises blogis kirjutasin, on võimalik USA-s liikuda väga kiiresti, mistõttu 13 tundi pärast sõitmist ning bensiinijaamades tehtud peatusi, jõudsime Miamisse.

Minu host Julio (jah, ma saan hispaania keeles jälle suhelda) elab täiesti Miami südalinnas ja kuna tegemist on mulle väga sümpaatse linnaga, tulevad järgmised 8 päeva väga meeldejäävad.